Viimased esinemised
Viimane esinemine paviljonis oli täis mõnusat energiat, positiivsust ja improvisatsioone. Parim esinemine minu meelest, vähemalt nende hulgas mida paviljonis tehti. Soovisime teha ka grupipildi paviljonis, ent see ebaõnnestus. Kohe, kui olime end ritta võtnud ja paika sättinud, hakkas astmele voolama hiinlasi, kes soovisid ka Eesti rahvatantsijatega pildile jääda, kuid rühmapilt hiinlastega polnud just see, mida meie soovisime.
Sama juhtus meiega ka väljas, kuid seal oli pisut vähem pildile tungijaid ja foto sai lõpuks tehtud. Pilti soovisid ka hiinlannadest Eesti paviljonides töötanud giidid ja nende soovile sai otseloomulikult vastu tuldud.
Euroopa laval esinemine oli täna vähemalt publiku jaoks teistmoodi. Toole oldi juurde toodud ja punane lint lava ja publiku vahele pandud. Ehk oli see vajalik selleks, et varem püstiseisnud ka istuda saaksid, kuigi täpselt ei tea. Aia taga seisjaid ja vaatajaid jagus küll aga ka täna, hoolimata suuremast arvust istekohtadest.
Tänase esinemise ajal täheldasin lõpuks ära selles, et iga kord, kui tantsus on midagi erinevamat peale lihtsalt sammude, plaksutab publik tugevamini. Kasvõi siis, kui tantsus „Oot-oot“ poisid üksteisele põlvele istuvad ja tüdruk nad ümber lükkab. Samasugune ooo efekt kordus ka siis, kui paviljonis esinedes „Tantsupeole“ lõpupilt tehti.
Lava peal tehti ära ka puntratants ja lõpupilt, korrates brošüüri taga olnud pilti, kus Robin istus keskel ja teised hüppasid ta ümber õhku. Juba siis tekkisid esimesed pisarad – siiski tõenäoliselt täiesti viimane esinemise selle rühmaga. Hiljem, kui paviljonis duši all käidud ja asjad pakitud (ma nõelusin sel ajal märke koti külge kinni, mis pidevalt lahti hüppasid ja ära üritasid kaduda) toimus laua ääres istumine, mis sisaldas endast kõnesid, tänusõnasid, naeru ja otseloomulikult ka pisaraid. Selline korralik armas hüvastijätt.
Tantsurühm Järvake Hiinas 