Pidu Leedus
EXPO ajal oli väga levinud see, et rääkides paviljonidest, ütlesime ainult riiginime, mis tekitas üpriski kummalisi vestlusi.
„Kus oled?“
„Prantsusmaal?“
„Kaugel Eestist on?“
„Mingi paari maja kaugusel?“
„Kiirelt siia jõuad?“
„Mis see paar maja ära tulla ei ole.“
*
„Austria juurest on Venemaad näha.“
*
„Austraalia asub ju Tai kõrval?“
Ja nii edasi ja nii edasi. Seega, loodetavasti saavad lugejad ikka pihta, et meie pidu toimus Leedu paviljonis, mitte Leedu riigis.
Sinnajõudes tundus algul, et eriti fun ei tule. Inimesi oli üpriski vähe ja suurem osa nautisid pigem drinke, kui tantsisid. Ent asjalood muutusid. Erilist üllatust Peetri tantsuoskus, nagu ta hiljem lennukis kommenteeris „Nii palju lolle nägusid(loe: üllatunud) pole ammu näinud.“ Tantsutuju meeleolu tekitas ka eestlaste alustatud tantsurong, mis liikus keskselt platvormilt alla ja läbi saali. Lõpuks kujunes rida päris pikaks, nii et läks lausa sassi.
Aga see-eest tuli ka inimesi kaasa ja liitusid meie tantsimisega. Okei, mõned siiski vaatasid kulmud kergitatud pealt, aga neid oli siiski vähem. Tantsurongi kadudes liitusid mõned eestlased filipiinlaste (nagu hiljem teada saime) „aeroobikatrenniga“, kus üks tantsija ette näitas ja teised järgi tegid, nii hästi kui oskasid. See kasvas hiljem ringiks, kus üks ringisolija pidi keskel midagi tegema ja teised sellele kaasa elasid.
Tutvuse algus tehtud, tantsisime nendega ka hiljem edasi. Tutvustasime neile kaerajaani (ka seda sai suureks ringis tantsitud) ja polkat. „I feel like I’m flying!“ kommenteeris polkakeerutamist üks filipiinlanna. Neil oli kahju, et see oli meie viimane päev ja et nad meie esinemist ei olnud näinud ja sama kahju, et varem ei tutvunud oli ka meil(vähemalt minul, sest teistelt ei ole jõudnud kommentaari selle kohta küsida). Aga EXPO sai ära saadetud vägagi väärikal moel – mõnusad paar, kolm tundi pidutsedes. Edasi ootas kohvrite pakkimine ja magamine enne lennukile minekut.
Tantsurühm Järvake Hiinas 