Marleen: Hommikul, võinoh ärgates ei saanud arugi, et see on meie viimane päev siin. Karaoket lauldes jõudis see pärale ja nii kurb on nüüd, sest see oli siiski apsakatele vaatamata superlahe kogemus 🙂 Ja jääb igaveseks meelde 🙂
Triine-Liis: Täna on meie reisi viimane päev. Olgugi, et mulle pole veel päris kohale jõudnud, et olen Hiinas, on mul kurb lõppeva seikluse pärast. Hetkel vaatame viimast kontserdit ning tantsimisetahe kisub vägisi nukraks. Siinoleku aja kohta saan rääkida vaid head ning loodan, et kunagi tulen uuesti Hiina. Jään seda seltskonda igatsema! “Seltskond on hea ja päkad haiged!”
Kaiu: No nii, ongi käes hetk kus viimane esinemine läbi ja kurbus hinged. Pisaradki pesevad näol helkiva higi. Kahju on lõpetada seda kõike, mida 2 aasta jooksul kogetud ja läbi elatud. Ma võin öelda kätt südamele pannes, et nii kokkuhoidvat ja toredat rühma pole ma veel näinud. Mul on hea meel, et olen olnud osa teist kõigist, Päkad 🙂
Marie: Peale viimast esinemist ja eelmise kirjutajate muljete lugemist hakkab ka mulle kohale jõudma, et kaks aastat koos tantsinud rühm läheb lahku. Võinoh päriselt jõuab vist ikkagi alles Tallinna lennujaamas kohale. Ei oska praegu veel ette kujutada oma elu ilma päkkadeta. Imelik on mõelda, et 10 päeva ka nii kiiresti möödusid. Nüüd on juba tunne, et oleks veel mõnda aega siin. Ja kunagi tahan kindlasti tagasi tulla. Ütleks ühe suure suure “aitäh” kõigile, kes Hiinas olid ja eriliselt tänan kõiki, kellega koos on 2 aastat tantsitud. Eriti Jarmot. Teist kõigist on saanud väga suur osa minust. Ilma teieta ei kujuta oma kolmapäeva ja neljapäeva pärastlõunaid enam ette.
Tantsurühm Järvake Hiinas 