Üheksas päev: Seiklus EXPOle

Tegelikult oleme kõik juba Eestimaa pinnal, aga kõigest oma järjekorras ja seega võite lugeda meie viimase päeva kohta Shanghais.

Üheksas päev
Seiklus EXPOle

Tänane päev oli vaba. Ainsaks kindlaks kellaajaks määrati 16.00, et EXPO alal koos süüa. Suur osa otsusta päeva kasutada väljapuhkamiseks, teised käisid linna peal ja kolmandad sattusid lennujaama.

Meie väljusime hotellist varakult, eesmärk EXPOle jõuda, paviljonidest läbi käia ja siis tagasi hotelli, teised kaasa võtta ning EXPOle. Eesmärk oli üllas. Hotellist väljudes nägin ära, kuidas Shanghais puid pügatakse. Trimmeriga, mitte mingite hekikääridega. Edasi võtsime takso, et kiiremini EXPOle saada. Peaks mainima, et hoopis teine mulje oli taksos sõita, kui bussiga või kui ise kõndida. Esiteks, polnud turvavöid, kiirusepiirangust oli endiselt ükskõik ning signaali kasutati usinalt(vaikuses on juba veider sõita). Sisseistumistasu oli 12 jüääni, mille eest saab sõita lisaks veel kolm kilomeetrit. Seejärel hakkas alles kilomeetritasu peale jooksma. Juhti ümbritseb plastiksein. Osadel on see ka kõrvalistuja poolsel küljel, teistel ainult selja taga. Meie taksojuhil oli tahavaatepeegel asendatud ekraaniga, kust tuleb mingi aeg muusikavideosid. Ahjaa, taksod kihutavad samamoodi, pea kõikidest autodest mööda ja vahepeal oli tunne, et targem oleks silmad kinni panna.

Sõitsime üle Lupu silla, mis peaks olema maailma pikim kaarsild ja ulatub pikalt üle EXPO. Näha oli hiiglaslikku parklat, aga Eesti paviljon jäi silla varju. Sõitsime mööda ja eeldasime, et kohe-kohe pöörab takso ära, et siseneda aga ei midagi. Natuke aega hiljem juba lehvitasime selja taha jäävale EXPOle.

Peeter pakkus välja, et ehk suundume lennujaama, sest tee oli kahtlaselt seda moodi, mida kaudu olime enne Shanghaisse saabunud. Ligi 50km hiljem, pidime tunnistama, et tal oli õigus. Taksojuht pani meid lennujaamas maha, võttis raha (Tallinnas saaks sama raha eest ehk Piritalt kesklinna) ja sõitis minema. Meie mõtlesime edasi, kuidas saada siiski Shanghaisse ja sealt EXPOle. Ega valikuid väga palju polnud: metroo, takso või kiirrong Maglev. Otseloomulikult otsustasime viimase kasuks.

Jalutasime peatuse poole, tee peal nägime ära põrandaplaadid, millele oli eri keeltes kirjutatud „armastus“, eesti keeles lausa kaks korda ja mõtlesime välja uue rongide liigituse. „tsuhh-tsuhh“ ja „viuh-viuh“ rongid. Võite pakkuda, millised on Eestis ja millised Hiinas.

Natukene ootamist ja võime siseneda pikka, voolujoonelisse kõrgtehnoloogilisse rongi. Vagunis on mõlemal pool vahekäiku istmeteread, kas siis kolme või kahekohalised. Meie oleme esimeses vagunis, nii et avaneb vaade ka vedurijuhi kabiini. Hullult nuppe, kangikesi ja vilkuvaid tulukesi, sisse vaadata on raske, vaid väike klaasikesest aknake – kõik eelnev puha vale. Kabiini sisustus on põhimõtteliselt üks laud ja laua peal arvuti. Sisse võid vaadata nii palju kui tahad, sest eraldav sein on peaaegu üleni klaasist. Esimeses vagunis oleme peaaegu ainukesed, tundub et me ei sattunud just tippajal rongile.

Rong hakkab liikuma vägagi vägagi sujuvalt. Peaaegu ei tunnegi, hiljem on tunda kerget värinat. Väga huvitav on pööretel, vaatad aknast välja ja tunned, nagu oleksid lõbustuspargis. Sama sujuvalt kerkib kiirus ka üles. Start oli ehk 10:16. Ja siis järgnevalt kellaajad ja kiirus: 10:18 200km/h, 10:19 270khm/h, 10:19 300 km/h, 10:20 388km/h ja 10:20:07 400km/h! Maksimumkiiruseks saab 431km/h. Ega seda, et kiirus nii suur on, ei taju. Vaatad aknast välja, ah nii tavaline autosõidukiirus. Siis vaatad tabloole ja whooops! Hoopis 200 km/h. Kohale jõudsime 10:24, seega viis minutit kokku. Ja kaua taksoga seda maad tulime? Ligi 45 minutit?