Eilse täpsustuseks: mees, kes soovis tantsutrupi videot, andis ka oma visiitkaardi ja sealt pealt võis lugeda: Hong Kong Art Troup of International Folklore, Artistic Director M/A
Shoppama
Ja ma magasin jälle sisse! Hiljem lõi ette mälupilt, kus ma panen äratuse kinni, meeldetuletused kinni ja vaatan: kell on alles 6.55, kes loll nii vara tõuseb ja kebisin tagasi magama. Tubli töö! Õnneks pole ma ainuke, kes vahepeal soovitust rohkem magab.
Täna oli uuesti turupäev, et teha veel ka viimased ostud. Metroojaama poole kõndides nägime ära ka hommikuvõimlemise, milles osalesid umbes 8 lehvikutega naist. Üpris huvitav oli vaadata, ent ise ei raatsiks vist nii vara end niimoodi liigutada. Proovisime ära ka Hiina sularahaautomaadist raha väljavõtmise. Aega võttis aga lõpuks õnnestus. Siiani pole ka teada, et kaardiandmed oleksid kopeeritud ja kuskil pärapõrgus maksmiseks kasutatud. Lisaks ka see, et nägime esimest korda siis Hiina lipukestega kaunistatud metroojaama, selline ime oli Xujianni Roadis. Kena kena kena.
Turul läks küllaltki hästi. Mina sain endale kõik, mida tahtsi. Häbiväärselt kalli lehviku (väidetavalt käsitsi maalitud lilled ja käsitsi tehtud pitsääris) ja Katile kingituse, mida ma siinkohal ei hakka nimetama. Pole vaja üllatust ära rikkuda. Lisaks ka emale teed ja magneti külmkapile panekuks. Peeter ostis hiiglasliku lehviku ja Mari üritas (edutult küll) kleiti leida.
Kui Lili oma ostud Tanelile oli andnud, liikusime metrooga edasi sellisesse linnaossa nagu Taitang. Kitsad tänavad, üleval ripuvad torud ja bambuskepid, mille küljes omakorda kuivavad riided. Näeme ka seda, kuidas neid sealt alla võetakse – kepiga, mille külge on kinnitatud konks. Taitang koosneb riidepoodidest, galeriidest, nännipoodidest, kõrtsidest ja tõenäoliselt ka eluruumidest. Enne kui päris Taitangi jõudsime, kõndisime mööda ühte tänavat ja nagu Peeter ütles, ei jõudnud me kaugemale kui 30m ja siis oligi raha otsas. Jalutasime üpris pikalt tänavatel, vaatasime ka mõnda poodi ja kui vaja oli, ahhetasime valjult. Lõpuks maabusime ühes kõrtsis. Kuigi võis loota, ei osanud teenindaja inglise keelt. Menüüs näpuga näidates saime tellitud ühe 296ml õlle „Tsingtao“, jäätise ja mustikamahla, mis küll lauda saabudes oli muutunud maasikamahlaks. Kuid ka see oli vägagi joodav, hästi tugev maitse oli. Õlu, oli muide minu meelest Eesti omast parem. Ehk peaks lausa kaasa ostma… Selles kohvikus oli ka silt „mitte suitsetada“, mujal võib Hiinas vist kõikjal suitsetada, kui silma järgi otsustada.
Vahepeal hakkas kätte jõudma aeg tagasi hotelli minna, et ülejäänutega taas kokku saada ja EXPO poole minna. Marleen sai endale isiklikud turvamehed. Ees, taga ja kõrval et tormakad hiinlased teda ümber ei jookseks. Vahepeal sai ka teda kätel või seljas kantud, EXPO alal sai ta endale ratastooli, millega ka teised rallitamist harjutasid. Korra jäi ta siiski küll koos saatemeeskonnaga metroost maha. Meie üritasime küll uksi lahti hoida, ent teenindajatel viskas üle ja nad ei lubanud seda enam teha. Ent pole hullu, järgmine rong tõi nad järgi.
Täna nägime metroos ka kahte armast koerakest. Narkokoerad ehk. Sain ka targemaks, et prillisanga kadunud kruvi annab asendada edukalt haaknõelaga ja kui sul on hargnevad teksad, võib väga vabalt ühe toreda Hiina vanamemme koti külge kinni jääda. Muidugi, nad aitasid mu lahti, kui said aru, mida ma seletan.
Tantsurühm Järvake Hiinas 